Eesti Theeravaada Sangha on käivitanud tõlkeprojekti "Buddhavacana" ehk "Buddha sõna", mille eesmärgiks on tõlkida kõiki Buddha õpetusi sisaldav paalikeelene "Tipiṭaka" ehk "Kolm korvi" meie kaunisse emakeelde.

Hetkel on töös järgmised Tipiṭaka raamatud / tekstid:

1. Dhammapada –Tõlgitud, kogume annetusi trükkimiseks
   
2. Mahāsatipaṭṭhānasutta (Dīghanikāya 22) (kommenteeritud väljaanne) – Tõlgitud, kogume annetusi trükkimiseks
   

PAALIKEELSETE SUTTADE TÕLKIMINE

Buddha alg- ehk originaalõpetus on kirja pandud paali ehk maagadhi (māgadhī) keeles. Kuigi antud fakti on püütud aeg-ajalt kahtluse alla seada ja kummutada (eriti mahajaanide, mahajaanat pooldavate õpetlaste või mahajaana laamade jt õpetajate poolt), ei toeta seda spekulatsiooni ükski kindel fakt.

Eestis leidub vaid üksikuid paali keele tundjaid. Buddha õpetusest huvitatud eestlane sõltub seetõttu täielikult kas eesti keelsetest või inglise keelsetest tõlgetest. Ingliskeelsed tõlked aga on väga erinevad ning kohati eksitavadki. Seetõttu tuleb õige dhamma edasiandmiseks paali keelne algõpetus kindlasti eesti keelde tõlkida.

Algtekstide tõlkimiseks peab dhamma tõlkija:

• lähtuma algtekstist, mis on kindlasti Buddha enda õpetatud;
• olema dhamma tekstist hästi aru saanud;
• mõistma dhamma teostamise teed ja meetodit;
• teadma tekstiga seotud kultuurilist konteksti;
• edastama lugejale teksti nii, et lugeja mõistaks seda tähendusele vastavalt või maksimaalselt ligilähedaselt;
• tagama tõlke ühese ja selge arusaadavuse;
• hoiduma edevast, intuitiivsest ja suupärasest tõlkest ning tõlgendusest algse sõnumi säilimise arvelt;
• eelistama tõlget, mis nõuaks võimalikult vähe ajas lugeja tausta muutustega uue tõlke koostamist ning oleks hõlpsasti „tagasipööratav“ algkeelde;
• lähtuma sõnasõnalisest tõlkest, mis on normaliseeritud vastavalt eesti keele reeglitele.

Tõlge peab lähtuma algtekstist, mis on kindlasti Buddha enda õpetatud. Kuigi tänu Internetile on algtekstid hõlpsamini kättesaadav kui kunagi varem, ei valda inimesed neid tekste algkeeles.  

Kommentaariumite kohaselt õpetas Buddha dhammat nii kohalikus maagadhi (māgadhī) ehk paali keeles (pāḷi) kui ka sellega väga sarnastes murretes, mistõttu on „Tipiṭaka“ ka paali keeles kirja pandud. Vinaja kirjeldab juhtumit, kus kaks braahmanit, Auväärne Yameḷu ja Auväärne Tekula, küsisid Buddhalt, kas tema dhammat võiks tõlkida chandaso’desse, mis oli hinduistlike veedade kirjapanemisel kasutatud vana sanskriti keelne värsivorm. Buddha ei lubanud aga tema poolt õpetatud dhammat sanskriti keelde tõlkida ning nimetas väljapakutud ideed rumalaks ja valeks käitumiseks ehk vinaja eksimuseks. Selle asemel soovitas ta munkadele õpetada ja õppida dhammat nende endi kohalikus murdes.

Seda fakti on käsitlenud ka tuntud kommentaator Buddhaghosa ajal (5. saj) oma selgitustest.

Tõlkija peab olema dhamma tekstist ja terminoloogiast aru saanud.

Tõlkijal tal peab olema põhjalik arusaam lähtetekstiga hõlmatud teadmiste valdkonnast.

Tõlkija peab teadma tekstiga seotud kultuurilist konteksti. Dhamma tõlkimise puhul tuleb arvestada 2500 aastat vana kultuurilise kontekstiga. Nii vahetu kui kaudse arusaamise loomine ja edasiandmine eeldab tolle aja sotsiaalse ja kultuurilise paradigma tundmist.

Tõlkija peab mõistma dhamma teostamise teed ja meetodit. Tõlge peab vastama dhamma üldpõhimõtetele ja järgima süsteemset raamistikku. Tõlkijal tal peab olema põhjalik arusaam lähtetekstiga hõlmatud teadmiste valdkonnast. 

Eestis on vaid kaks bhikkhut, kellel on kõrgharidus buddholoogias. Kuna kõik bhikkhud harjutavad dhammat igapäevaselt, on neilt dhammatõlke kohta arvamuse mittepalumine olulise ressursi mittehindamine.

Tõlkija peab edastama lugejale tekst nii, et lugeja seda mõistaks tähendusele vastavalt või maksimaalselt ligilähedaselt. Dhamma tõlkimisel pole võimalik leida alati täpset vastavust, kuid see peab johtuma püüdlusest anda edasi vorm ja sisu lahutamatuna nii, et tõlkest kui uuest seemnest võrsuks sama virgumispotentsiaaliga taim.

Dhamma tõlke põhieesmärk on tagada tähenduse säilimine. Kui kirjandusteose puhul võib öelda, et iga tõlge on uus teos, siis dhamma tõlkimise puhul peab „seeme“ säilima niipalju muutumatuna, kuivõrd eesti keel seda lubab. Kui see pole aga võimalik, tuleb appi võtta laensõnad või paali (mitte sanskriti keelne!) algtermin eestistada.

Tõlkija peab hoiduma edevast, intuitiivsest ja suupärasest tõlkest ning tõlgendusest algse sõnumi säilimise arvelt. Dhammat ei saa tõlkida ainult sõnaraamatu abil ning ka grammatika teadmisest alati ei piisa. Samas võib ka sõna-sõnalike tõlkimine minna vastuollu dhamma tähendusega, rääkimata väljenduse ilu kadumisest. „Intuitiivsel“ põhimõttel koostatud tõlked, mis põhinevad eeldustel või järeldustel ühe või teise sõna tähenduse kohta, aga ka sõnadega edvistavad tõlked, on sageli eksitavad. Mitmed nn suupärastatud dhamma eestikeelsed tõlked aga ei kanna enam õpetuse mõtet ega seeläbi ka algset eesmärki. Tõlkija kohustus on leida nende kahe äärmuse vahel harmooniline kesktee.

Soov dhammat lihtsustada ja keerulisemaid termineid eesti keelsete sõnadega tõlkida on viinud oluliste mõistete vältimise ja hägunemiseni (nt arija, nibbaana jt). Kuid just uute (tehniliste) terminite kasutuselevõtt rikastab mis tahes keelt, mis on valmis need omaks võtma. Ilma tehnilisi dhamma mõisted eestistamata jääb õpetus ebamääraseks, arusaadamatuks ning kohati ka eksitavaks. Pühakirju ei saa lugeda ilma vaimse pingutuseta ning seetõttu on dhammaga tutvumise eelduseks valmisolek minimaalseks intellektuaalseks püüdluseks mõistmaks ja nägemaks sõnade taha ning kaugemalegi.

Dhamma puhul pole tegu proosatekstiga. On oluline, et tõlkija suudaks leida tasakaalu täpsuse, selguse ja kultuurilise tundlikkuse vahel, et tagada autentse dhamma võimalikult täpne edasiandmine.

Tõlkija peab tagama tõlke ühese ja selge arusaadavuse. Tõlkija peab kasutama keelestiili, mis on selle keele kõnelejatele vastuvõetav. Rohkem kui 2500 aastat vana dhamma ajalooline ja kultuuriline taust on sageli erinev tänapäeva lugeja omast. Püüd seda lõhet ületada ning tõlkida iidset india dialekti vanas eesti keeles (ilmselt autentsuse rõhutamise eesmärgil) on viinud mõnikord lõbusate, kui mitte veidrate ja võõristavate tulemusteni (nt dhātu ehk elemendi tõlkimine „ürgolluseks“ jt). Et tõlge oleks kaasaegsele lugejale arusaadav, tuleks vältida (üleliigset) arhaismide kasutamist.

Osad sõnad on võetud õpetuse sisulisest kontekstist välja ning tõlgitud ja seletatud tõlkija subjektiivse arvamuse kohaselt (nt bhāvanā tõlkimine „kujustamiseks“). Teised tõlked lähevad aga vastuollu termini sisuga (nt jhāna tõlkimine „mõtluseks“ sõnast mõtlema, mõtlustama, kuna teises džhaana mõtlemine lakkab ja samatha ning džhaana arendamise eesmärgiks on hoopis mõtlemise ületamine). Hoopis keerulisem on aga sõnadega, mille tähendusväli on nii avar, et sellele ei vasta ühtegi rahuldavat eesti keelset vastet (nt dukkha). Selliste tõlkimatute sõnade puhul võiks jätta need tõlkimata ja esitada kaldkirjas ning võimalusel lisada joonealusesse sõna selgituse või sulgudesse täpsustuse.

Oluline on ka terminoloogiline järjekindlus, mis aitab tagada, et lugeja saaks õigesti aru tekstis esinevatest kontseptsioonidest.

Paali keelest eesti keelde tõlkimisel on üheks väljakutseks ka sünonüümide rohkus. Kui lootosel on paali keeles kümneid sünonüüme, siis eesti keeles on sellel lillel vaid üks nimetus – lootos (mitte vesiroos!). Samamoodi on suttades arvukalt paalikeelseid kõnekujundeid ja sõnamänge, mida sageli polegi võimalik tõlkida. Sellistel juhtudel võiks eelistada küll otsetõlget, kuid lisada joonealune selgitus.

Buddha õpetus on reeglina selge ja lihtne. Tõlked peaksid järgima sama põhimõtet, tagades, et sõnastus oleks arusaadav ja lihtsasti omaks võetav.

Tõlkija peab eelistama tõlget, mis nõuaks võimalikult vähe ajas lugeja tausta muutustega uue tõlke koostamist ning oleks hõlpsasti „tagasipööratav“ algkeelde. Ajaga muutuvad nii keel kui ka mõisted. Mida täpsem ja selgem on tõlge, seda väikesem on vajadus seda lühikese aja pärast uuesti tõlkida.

Tõlke õigsust aitab testida selle „tagasipööramine“ algkeelde nii, et säiliks Buddha aegne keelestruktuur ja ka mõte. Siinkohal on abiks paali keelega lähedase keele, nagu nt singali või sanskriti keele tundmine. Samuti on suureks abiks teksti võrdlemine birma, khmeeri, laose, siiami ja singali keelsete tõlgetega.

Tõlkija peaks lähtuma sõnasõnalisest tõlkest, mis on normaliseeritud vastavalt eesti keele reeglitele. Sõna-sõnaline tõlge võib tunduda kohmakas ja muuta teksti mõtet/mõttetuks. Et aga dhamma puhul äärmiselt olulist tõlketäpsust säilitada, tuleks paalikeelse algteksti sõna-sõnaline tõlge normaliseerida eesti keele reeglitele vastavalt.

Kuigi sõna-sõnaline, täpne dhamma tõlkimine võib maksta lõivu teksti luulelisele esteetikale ja tuua kaasa sõnaranguse ja eesti keele ebagrammatika, on theerade edastatud autentse dhamma adekvaatne tõlkimine olulisem kui kaunikõlalised eksitavad sõnamängud.

Oluline on hoiduda subjektiivsest tähenduse põhisest tõlkimisest ja nn suupärastamisest lihtsalt seepärast, et tõlge kõlab nii eesti keeles paremini. Selline õige dhamma vale tõlkimine on hävitanud ja saab ja tulevikus hävitama algse dhamma tähendust ning, nagu õpetas Buddha: vale dhamma on see, mis juhib suured inimmassid mõõtmatusse kannatusse. Seetõttu tuleb dhammat tõlkida dhamma kohaselt.

Probleemid dhamma tõlgetes tekivad siis, kui tõlkija püüab kasutada lugejale tuttavaid sõnu kas terminite kohta, mida meie kultuuriruum ei sisalda, või selleks, et ajaloolist ja kultuurilist lõhet ületada. Seeläbi jääb originaalteksti tundjal tõlkest võõras mulje ja hea soov panna dhamma kaunisse emakeelde kannab soovimatut ja eksitavat vilja.

Vabatõlkes dhamma luule tõlkimine on üks suurimaid väljakutseid, hoidmaks ära olukorda, kus kehv luule varjab veelgi kehvemat tõlget. Palju on kritiseeritud „Jātaka“ tõlkeid, kus ühtesid peetakse heaks heaks luuleks kui kehvaks tõlkeks ja teisi vastupidi, kehvaks luuleks kuid heaks tõlkeks. Seega pole luuletamine vaid poeetide pärusmaa, vaid hea luule tõlge eeldab oskust tõlget täpsesse ja samal ajal kaunisse riimi seda.

Lõpetuseks. Nii nagu minevikus, nii ka täna ja tulevikus leidub neid, kes ühe ja sama tõlke eest saavad nii tunnustust kui kriitikat. Virgumisõpetuse tõlkimist meie kaunisse emakeelde moel, et see jõuaks võimalikult arusaadavana võimalikult paljude eestlasteni, jõustaks kahtlemata ühise dhammakeele väljatöötamine. Kuigi „Ida mõtteloo leksikon“ sisaldab mitmeid budhalikke termineid ning oli omal ajal igati vajalik juhend ja abimees, ei ole see terminoloogilise viidana enam ammu piisav.

ETS on koostamas „Paali-Eesti selgitavat sõnaraamatut“, mis loodetavasti selle lünga täidab. Selleks, et antud ettevõtmine õnnestuks, on kõik lahkelt oodatud selles projektis osalema nii nõu kui jõuga.