Theravaada ja Mahajaana
Buddha Gotama eluajal nimetati tema dhammat Buddha sõnaks (buddha-vacana), Buddha õpetuseks (buddha-sāsana), Meistri õpetuseks (satthu-sāsana) või lihtsalt dhammaks (tõde ja õpetus sellest tõest). Mõisted theravaada, mahajaana ja hinajaana ei eksisteerinud Buddha eluajal.
Esimest korda võeti Sri Lanka iidsete kroonikate kohaselt terminid theravāda, theriya ja therika kasutusele kolm kuud peale Buddha lõplikku vaibumist ehk parinibbaanat (parinibbāna) Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul.
Sanghakogu kutsus kokku ning juhatas Mahā Kassapa Thera. Sanghakogul osalesid 500 virgunud arahanti, kes 7 kuu jooksul retsiteerisid läbi kõik Buddha õpetused ja juhised – nii dhamma kui vinaja (dhamma-vinaya) – ning kinnitasid ühehäälselt, et tegemist on tõesti Buddha enda antud autentse õpetusega. Sanghakogu poolt kokkulepitut määratleti seal osalenud virgunute poolt kui theravāda, theriya ja therika.
Mahajaana kerkis esile alles mitmeid sajandeid hiljem, kristluse tekkimise ajal. Mahajaana õpetused sisaldavad vähemal määral paalikeelsete theravaada algtekstide tõlkeid ning suuremal määral (tundmatute) mahajaana õpetajate loomingut, filosoofiat ja spekulatsioone, mis sageli on pandud Buddha suhu.
Mahajaana budistliku filosoofia suuna tuntumad loojad ja peamiste põhimõtete aluspanijad olid Nāgārjuna ja Asaṅga. Nāgārjuna (2 saj. e.m.a) arendas välja madhyamika süsteemi ja asutas samanimelise koolkonna oma kuulsa Mūlamadhymaka-kārikaga. Nāgārjuna püüdis koondada tol ajal kiiresti ja rohkearvuliselt esilekerkinud uute vaadete ja tõlgendustega koolkondi, taandades kogu õpetuse tühjuse (sk: śūnyatā) kontseptsioonile. Nāgārjunat tuntakse väga suuremahulisete "Prajñāpāramitā sūtra" arenduste ja kommentaaride põhjal. Asaṅga (4. sajandil eK) lõi yogacara-vijnanavāda süsteemi ja samanimelise koolkonna, mis baseerub tema 17 raamatust koosnevale teosele nimega "Yogācārabhūmi-śāstra".
Algupärases paalikeelses Tipiṭakas, iidsetes Sri Lanka kroonikates, hilisemates kommentaariumites jt on mõisted hinayana (väike sõiduk) ja mahayana (suur sõiduk) tundmatud (ilma mahajaanata poleks ka hinajaanat). Budismi uurivad ajaloolased ja teadlased on ühel meelel, et terminid hinayana ja mahayana on kasutusele võetud hilisemal ajal mahajaana õpetajate poolt. Kuna mõiste theravāda oli olemas ajaloolisest seisukohast varem kui need kaks terminit kasutusele võeti, ei saa theravaadat klassifitseerida kummagi alla.
Theravaada (thera vanemate + vāda õpetus"), mis on ajalooliste ürikute kohaselt 500 virgunu poolt tunnistatud õigeks virgumisõpetuseks, jõudis Sri Lankale 3 saj. e.m.a Indias valitsenud Imperaator Asoka valitsemise ajal. Ka toona oli mõiste mahayana veel tundmatu, see ilmus mitu sajandit hiljem. Sri Lankale jõudnud Buddha algupärane õpetus (mis on kirjas paalikeelses "Tipitakas" ning mille kolmas Sanghakogu kolmandal sajandil e.m.a heaks kiitis), kasutas endiselt mõistet theravāda, ega olnud seotud Indias hilisema hinajaana-mahajaana dispuudiga. Seetõttu pole ka theravaada lisamine nendesse kahte kategooriasse põhjendatud ega ajalooliselt korrektne.
Alates aastast 1950 pandi Sri Lankal ametlikult alus Maailma Budistide Sõpruskonnale, millest alates ei kasuta enam Idas ega Läänes ajalugu hästi tundvad inimesed Kagu-Aasia riikides (Birma, Kambodža, Sri Lanka, Tai jm) levinud budistlikule koolkonnale viidates mõistet "hinajaana" (hinayana), vaid kasutavad mõistet "theravaada". Samas jätkavad mõned mahajaana enda koolkonna ja vähemteadlikud inimesed termini "hinajaana" kasutamist, vaatamata faktile, et tänapäeval sellist eraldiseisvat koolkonda ei eksisteeri enam.
1967 Sri Lankal, Colombos toimunud Esimesel Maailma Budistliku Sangha Nõukogu Rahvusvahelisel Kongressil esitas Auväärne Walpola Sri Rahula Theravaada ja Mahajaana ühendavate aspektide nimistu, mille kongress ühehäälselt heaks kiitis, ning mis sisaldas alljärgnevaid punkte:
1. Sõltumata sellest, millised on meie sektid, usulahud või süsteemid, budistidena tunnistame me kõik Buddhat kui enda õpetajat ja meistrit, kes andis meile õpetuse.2. Me kõik läheme kolme kalliskivi kaitse alla: Buddhas, meie õpetajas; dhammas, tema õpetuses; ja sanghas, pühas ühenduses. Teisisõnu, me võtame varjupaiga õpetajas, õpetuses ja teostamises.
3. Mahajaanas ega theravaadas ei usuta, et maailma on loonud jumal, kes valitseb seda oma tahte kohaselt.
4. Järgides meie õpetaja Buddha eeskuju, kes on suure kaastunde ja suure tarkuse kehastus, oleme seisukohal, et elu eesmärk on arendada kaastunnet ilma diskrimineerimiseta kõikide elusolendite suhtes ja töötada nende heaolu, õnne ja rahu nimel, arendades tarkust, mis viib kõrgeima tõe realiseerimiseni.
5. Me nõustume Buddha poolt õpetatud nelja tõega, milleks on:
dukkha – fakt, et meie eksistents selles maailmas on ohus, see on ajaline, ebatäiuslik, lõplikku rahulolu mittesisaldav ja täis konflikte;
samudaya – fakt, et selline seisund tuleneb meie egoistlikust isekustest, mis põhineb valele vaatele minast;
nirodha – fakt, et eksisteerib sellest pääsemise võimalus, virgumine, vabanemine sellisest ohtlikust olukorrast egoistliku isekuse (mina-vaate) täieliku kaotamise kaudu; ja
magga – fakt, et vabanemist saab saavutada kaheksaosalise tee kaudu, mis juhib eetilise käitumise (sīla), vaimse keskendumise (samādhi) ja tarkuse (pañña) täiuseni.
6. Me aktsepteerime sõltuvuslikus tekkes (paṭiccasamuppāda) toodud universaalset põhjus-tagajärje seadust, tingitud ehk sõltuvuslikku teket ning nõustume, et kõik on suhteline, teineteisest sõltuv ja omavahel seotud ning, et selles universumis pole midagi absoluutset, püsivat ega igavest.
7. Buddha õpetusest lähtudes mõistame, et kõik tingitud moodustised (sankhāra) on püsitud (anicca), ebatäiuslikud ja mitterahuldavad (dukkha) ning kõik asjad (dhamma) – nii tingitud kui tingimatud – on omaolemuseta (anatta).
8. Me aktsepteerime 37 virgumisele viivat dhammat (bodhipakkhiya-dhamma) kui Buddha poolt virgumisele viiva tee lahutamatuid aspekte, milleks on:
- 4 teadvustamise alust (satipaṭṭhāna)
- 4 õiget pingutust (sammāpadhāna)
- 4 saavutamise alust (iddhipādā)
- 5 (kontrolli)võimet (indriya)
- 5 väge (bala)
- 7 virgumisetegurit (bojjhaṅga)
- 8 aaria tee tegurit (ariya maggaṅga)
- kuulmise kaudu virgunu (sāvaka-bodhi),
- üksimõistnu (pacceka-buddha) ehk üksikbuddha, ja
- õigestimõistnu (sammā-sambuddha) ehk täielikult isevirgunud buddha.
Mahajaana koolkonna Saṃdhinirmocana sūtras on toodud, et need, kes järgivad śrāvaka-yana (järgija sõiduki) teed, või pratyeka-buddha-yani (iseseisvalt Virgunu sõiduki) teed, või Tathāgata teed (mahayana), saavutavad kõrgeima nirvaana ehk vaibumise (nibbāna) sama tee kaudu; neil kõigil on ainult üks puhastamise tee ja ainult üks puhastamine (visuddhi) ning teist ei ole; need ei ole erinevad teed ega ole erinevad puhastumised; Sravakayana ja Mahayana moodustavad ühe sõiduki, ühe yana — eka-yana, need ei ole erinevad sõidukid.
10. Me tunnistame, et erinevates riikides esinevad erinevused Buddha munkade eluviisides, populaarsetes budalikes uskumustes ja praktikates, riitustes ja rituaalides, tseremooniates, tavades ja harjumustes. Neid väliseid vorme ja väljendusviise ei tohiks aga segamini ajada Buddha õpetuste põhialustega.
***
Tavad ja rituaalid on vähem õpetusi ja juhendusi saanud ja vähem edasijõudnud inimestele abiks ja toeks. Neid uskumusi ja tavasid tuleks hinnata mõistvalt, vastavalt nende suhtelisele väärtusele. Klammerdumine tavadesse ja rituaalidesse (sīlabbata-parāmāsa) on köidik (saṃyojana), millest nibbaana ehk vaibumise (nibbābna) teele asunul tuleb end vabastada. Mitte ainult tavad ja rituaalid, vaid ka klammerdumine ideedesse, kontseptsioonidesse, uskumustesse, filosoofiatesse ja teooriatesse (dhamma-taṇhā) takistab nägemast olemasolu, asju ja nähtuseid nii nagu need tõeliselt on (yathā-bhūta). Selline meeleseisund ei takista mitte ainult tõe realiseerimist, vaid ka rahvastevahelise harmoonia ja rahu saavutamist.
Buddha õpetus ei ole etnotsentriline, vaid ületab kõiki rahvuslikke, piirkondlikke ja riiklikke piire ning piiranguid. See ei kanna ühegi riigi ega rahvuse rahvuslikke kombed, harjumusi ega tavasid üle teisele riigile või rahvusele. Kuigi Buddha õpetus avaldas tugevat mõju nendes Aasia riikides kuhu see levis, kohanes see loomulikult ning vägivallatult nende riikide ja rahvaste kultuuridega. Seetõttu on tekkinud ka üle maailma erinevad budistlikud kultuurid, mis väljenduvad erinevas kunstis, arhitektuuris, Buddha kujudes, sangha liikmete riietuses, kombestikes, pidustustes ja tseremooniates. Dhamma (tõde ja õpetus sellest tõest) ühtsus läbib kõiki väliseid erinevusi, nagu kaelakee erivärvilisi helmeid koos hoidev siidniit. Buddha õpetatud Dhamma, on üks, selle erinevaid välised avaldumisvorme aga palju.
Budistliku sangha liikmeid ei tohiks mõjutada tänapäeval mõnes maailmaosas valitsevad agressiivsed, fanaatilised tendentsid. Sangha peaks väärikalt ja julgelt säilitama algsel Buddha õpetusel põhineva mõistmise ning sallivuse pikaajalise ja suursuguse traditsiooni. 2500 aasta pikkune budismi ajalugu ei sisalda ususõdu ega tagakiusamist inimeste uskumuste või vaadete muutmiseks. Nii nagu Buddha mungad jagasid buddhadhamma’t kogu Aasias rahumeelselt, teevad seda ka tänapäeva mungad teistes maailma osades läbi õpetuse mõjukuse, sallivalt ja heatahtlikult hooliva suhtumisega. Sangha liikmed saavad sel moel anda eeskuju kogu maailmale. Ülim ühiskonna teenimine on inimestevahelise mõistmise, harmoonia, rahu ja õnne edendamine, mitte selja pööramine ega üksteise märgistamine.
Buddha munkade kohustuseks on säilitada Buddha õpetus sõna-sõnalt ning see teostada. On lubamatu panna Buddha suhu sõnu, mida ta pole kunagi rääkinud. Ta õpetas:
[Need] kaks [on], bhikkhud,Tathaagata laimajad. Millised kaks?
See, kes Tathaagata mitteräägitut [ja] mitteöeldut selgitab kui Tathaagata räägitut [ja] öeldut, ning [see], kes Tathaagata räägitut [ja] öeldut selgitab kui Tathaagata mitteräägitut [ja] mitteöeldut — bhikkhud, need on kaks Tathaagata laimajat.1
— Buddha —
___________________________________
- “dveme, bhikkhave, tathāgataṃ abbhācikkhanti. katame dve? yo ca abhāsitaṃ alapitaṃ tathāgatena bhāsitaṃ lapitaṃ tathāgatenāti dīpeti, yo ca bhāsitaṃ lapitaṃ tathāgatena abhāsitaṃ alapitaṃ tathāgatenāti dīpeti. Ime kho, bhikkhave, dve tathāgataṃ abbhācikkhantīti.” — Bāla Vagga AN 2.23.
- Walpola Sri Rahula, One Vehicle for Peace, Colombo: Organ of the World Fellowship of Buddhists Sri Lanka Regional Centre, Vesak annual, 1982, Vol.V, lk. 41-44.
- Walpola Sri Rahula, Heritage of the Bhikkhu (Appendix IV), New York: Grove Press, 1974.
- Saṃdhinirmocana sūtra, edite et traduit par Etienne Lamotte, Louvain et Paris 1935.